Kallid sõbrad, me elame imelisel muutumiste ajal ning ma arvan, et
tänase täiskuuvarjutuse mõju ja muutust iseenese teadvuses, võibolla
ehk väljaspoolgi, tundsid vast kõik. Igal juhul eile õhtul ja täna
hommikul oli täiskuu mõju kõige tugevam ja magneetilisem, mida ma
eales olen tundud.

Nädalavahetusel oli mul võimalus olla taas kord puhta looduse rüpes,
oma Läänemaa maakodus ning ma jalutasin kuuvalgel ööl seal kadakate ja
kiviaedade vahel ringi ning sain tunda, et Maa ja kõik maaga seotud
vaimolendid, näiteks loodushaldjad, on tõepoolest uuel sagedusel,
palju kirkamad, erksamad, aktiivsemad, kiiremini vibreerivamad ja mul
tekkis nendega veel tugevam side, kui senini on olnud. Ja need armsad
Maa-ema vaimud näitasid mulle põhiliselt üht asja - RÕÕMU. Sellesse
sulandub kergust, liikuvust, nalja, naeru, ilu, harmooniat, aga
ennekõike on see just rõõmu energia, mida Emake Maa praegu meile
näitab. Just see südame rõõm juhatab meid duaalsuse draamast välja.
Pealegi on praegu energeetiliselt just see aeg, mil kõik, millele me
keskendume, tohutult võimendub ja laieneb.

Aga kuidas siis rõõmu tunda? Selles ei ole mitte midagi keerulist,
vastupidi, kogu keerulisus tuleb oma õlgadelt heita. Rõõm on meie
loomulik seisund, vaadake laste silmadesse ja te näete. Kuidas aga
leida täiskasvanuna taas kord kontakti selle sisemise rõõmu tundega,
kogu hingest rõõmustamisega? Selleks kirjutan punktidena mõned
juhised.

 
1. Istu mugavalt, sulge silmad ja lõdvesta oma keha, keskendu
hingamisele ning seejärel oma südamekeskusele, oma keskmele.
 
2. Tunneta, mis on see, mida sa soovid kogu südamest teha, mis paneb
sinu hinge helisema. Ära mõtle, mida sa soovid kellegi teise heaks
teha või mida omada, vaid just mida sa soovid iseendale teha, mis
tuleb sinu seest välja. Mis on see kõige esimene asi, mis sinu
südamest välja tuleb?
 
3. Kui tunned väsimust ja tüdimust, siis jätka keskendumist, sest
väsimust ja tüdimust tekitab meis iseendaga kooskõla puudumine. Kui me
leiame üles oma südame soovi, siis vallandub meis alati kirg ja
tegutsemise tahe ning tülpimusest ja jõu puudusest pole juttugi.
 
4. Kui sa oled selle või need asjad üles leidnud, siis tee seda, kogu
südamest, täiel rinnal. Ja kui sa teed, siis ole iseenda tunnetest
teadlik, keskendu südamele ja tunneta, mis tunne see tõepoolest on,
kui sinu hing heliseb.
 
5. Väga hea oleks leida eneses ka mõni selline südamest tulev tegevus,
mis kaasab füüsilist keha, sest füüsiline keha jõuab muutustega kõige
aeglasemini kaasa ning teda ja tema vajadusi on vaja praegusel kiire
muutuse ajastul kõige enam silmas pidada. Nii näiteks võid laulda
täiest südamest, see paneb sinu keha ka füüsilisel tasandil helisema.
Kui sa oma arvates viisi ei pea, siis joruta niisama. Võid tantsida,
hüpata, karata, joosta. See ei pea ühiskondlike standartite järgi ilus
välja nägema, peaasi, et see tuleb sinu südamest. Sa ei vaja ka
selleks publikut, tee seda iseendale.

6. Selleks tegevuseks ei pea leidma spetsiaalset kohta ja aega, kui
sul on viis minutit, siis keksi, hüppa, karga, hääli, siruta, ringuta,
tee koha peal sörkjooksu. Kui leiad kakskümmend minutit, on veelgi
parem. Ja veel parem on, kui sa saad neil päevil minna loodusesse ning
end seal füüsiliselt liigutada, siis sa hingad Maa-Emaga ühes rütmis
kõige paremini, kõige vahetumalt.

7. Peaasi ei ole tegevus ise, vaid meeleseisund, keskendu rõõmule,
paljunda seda mõttes, tundes, visuaalselt, tegevustes, teistega
jagades jne. Luba endale olla loomulik, siis sa oled rõõmus.
 
Rõõmsat sügist,
Kersti

Sel kaunil reedesel pealelõunal, mil lehed kergelt juba kolletavad,
kuid vihmasagara vahele mahub veel rammestavalt sooja päikesepaistet,
kirjutan sulle vaba olemisest.

Vabadus on väga ihaldusväärne seisund, aga kui sulle öeldakse "lase
vabaks", "tunne ennast vabalt", siis sa ei pruugi täpselt aru saada,
mida see "vaba" tähendab, mis tunne see õigupoolest on.
Vaba olemist ei pea õppima, see on loomulik seisund, küll aga tuleks
selles loomulikus seisundis olemiseks eneses kindlaks teha, mis seda
takistab.
 
Täna ma kirjutan just sellest, mis on minu arvates kõige rohkem vaba
olemisel ees. See on keelamine-käskimine. Keelamise ja käskimise tähe
all kasvatatakse meid üles ja enese alla surumine ja sundimine muutub
siis, kui me teismeikka jõuame, juba nii automaatseks, et me ei pane
seda tähele. Me sunnime end tegema asju, mida me teadlikult ei taha.
Aga me hakkame ka ennast sundima tegema asju, mida me justkui
tahaksime. Näiteks hoidma selga kramplikult sirgu, hingama mingil
teatud moel, naeratama nii, nagu teeb seda meie lemmiknäitleja, astuma
nii, nagu modellid jne. See tundub iseenesest lapsik, aga ometi jääb
see külge ning aastakümnete pärast oleme me iseendaks olemise
täielikult ära kaotanud ning see keelamine-käskimine käib juba
alateadlikult. Ka vaimsed õpetused "käsivad" meid teatud moel käituda
ning järgides neid teeme me seda, teist ja kolmandat, aga mitte seda,
mis otse meie seest tuleb. Me ei oskagi enam vabaks lasta.

Aga kust see keelamine-käskimine siis tuleb. Kindlasti vanematelt ja
õpetajatelt, kes on meid sellesse süsteemi juhatanud, kuid laiemalt
kogu süsteemilt, mis on üles ehitatud "hea ja halva" peale,
hinnangulisuse peale. Seega, ei maksa süüdistada oma vanemaid, kes
sind dresseerisid eeskujulikuks kodanikuks. Nad andsid oma parima,
sest duaalne süsteem nägi seda ette. Ja nii oli dresseeritud ka neid.
Aga nüüd, kui planetaarsed energiad muutuvad ning meil on Maa peal
taas võimalik duaalsusest välja astuda, tuleks lasta enesest see vana
taak vabaks.
 
Duaalsusel on ka sügavam põhjus, see on hirm. Kuna kolmandas
dimensioonis on vähe vaimuvalgust ning tõelist hingearmastust ning üks
olemise tunnet ja palju eraldatust, siis tekib kartus kaotada see
vähenegi ühtsuse tunne, mis on. Hirm olla täielikult eraldatud,
täielikult üksi, pimeduses. Seda hirmu kultiveerib väliselt süütunne.
Alguses süüdistavad meid vanemad millegi halvasti tegemise pärast,
hiljem hakkame me iseennast süüdistama. On ka hulk valdkondi, mis on
ühiskondlikult eriti tugeva süütunde all, näiteks seksuaalsus,
jõudeelu ehk mitte-midagi-tegemine, normidest eristumine jne.
 
Seega, kui soovid tõeliselt vabaks lasta, siis oleks hea endale enne
teoreetiliselt selgeks teha, et sa ei ole mitte milleski süüdi, et
rohkem eraldatud nagunii ei saa olla, kui sa praegu oled ja et
ükskõik, mida sa teed, see on õige. See arusaam annab su hingele rahu,
et sa tõepoolest võid olla just nii, nagu sa oled. 

Ja sa oled õige just sellisena, nagu sa täna oled. Sa ei pea mitte
midagi selleks tegema, sa ei pea kuhugi minema, sa ei pea võrdlema, sa
ei pea midagi ostma. Sa võid. Sa võid kõike. See on lubamise seisund.
Aga tuletan meelde, et lubamise seisund käib nii sinu enese kui ka
kogu ülejäänud maailma kohta. Tõeline lubamine on see, kui sa lubad
iseendal olla ja lubad olla kõigil, kellega sa kokku puutud. Just nii,
nagu nad on. Ei kritiseeri, ei hinda, isegi mõttes mitte. Aga sul on
lubatud ka ära minna inimese juurest, kellega sulle koos olemine ei
istu. Võimalik, et oled varem end sundinud temaga olema. Seega, luba
endale.
 
Lõpuks kirjutan siia ühe lihtsa harjutuse, mida võiksid teha, et
kogeda seda, mida sinu jaoks vaba olemine tõeliselt tähendab.
Istu või lama mugavalt ning jälgi iseennast. Jälgi pehmelt. Lõdvesta
kõik oma lihasgrupid alustades jalgadest lõpetades pealaega. Luba oma
kehal hingata just nii, nagu ta tahab hingata ja jälgi oma hingamist.
Nüüd pane tähele, missuguse tundega sa tavaliselt endale asju keelad
ning koge, mis tunne see on. Tunneta, missuguse piirkonna oma kehast
sa selle tundega pingesse tõmbad, kus sa energia vaba voolu takistad.
Seejärel katseta seda tunnet, kuidas on ennast midagi tegema sundida.
Samamoodi, tee kindlaks, mis tunne see kehas on, kui sa endale midagi
peale surud ja jõuga teed. Ning lõpuks võid korraks kogeda, mis tunne
on ennast süüdi tunda või teisi süüdistada, kritiseerida, võrrelda,
hinnata. Kui sa oled need tunded endale meelde tuletanud, siis
lõdvestu taas täielikult, luba endal hingata ja rahuneda. Lõdvesta
teadlikult need lihasgrupid, mis keelamise-käskimise-süü ajal pingesse
läksid ja jälgi, et nüüd saaks energia sealt vabalt läbi voolata. Kui
oled täielikult lõdvestunud, siis jälgi ennast pool tundi. Jälgi, et
sa oleksid täielikus vabaduse seisundis, lubad endal olla. Jälgi
tähelepanelikult. Niipea, kui sa tunned, et sa jälle üritad endaga
midagi teha või mõttes kellegi või millegi teisega, siis lase see kohe
lahti, jälgi vaba hingamist ja lõdvestu. Kui sa oled selle harjutuse
ära teinud, siis jätka oma tavapärast elu, kuid ole jätkuvalt selles
lubamise seisundis. Ja niipea, kui sa tabad ennast taas sellest
tõmbamise-lükkamise-surumise-

väänamise seisundis, lase see taas lahti,
anna endale andeks, hinga ja lase lõdvaks.

Kui sul see tunne käes on, siis sa ei pea enam pool tundi pikutama, et
vaba olemist kogeda, sa võid seda teha niiöelda käigu pealt. Oluline
on vaid see, et sa jälgiksid ennast pikema ajaperioodi jooksul.
Näiteks kuu aega. Kindlasti ei suuda sa alguses end pidevalt jälgida,
aga ka mõned korrad päevas on hästi. Aegajalt tee taas seda teadliku
lubamise harjutust, mil sa ainult sellele keskendud. Siis õpid veel
rohkem lõdvaks laskma ning tõeline vabaduse seisund tuleb su meelele ja su
kehale jälle meelde.
 
Head lõdvestumist ja lõõgastumist algaval nädalavahetusel,
 
Kersti

 Tänaseks teemaks valisin puhtuse. Ma kirjutan sellest, kui kaugel ma
iseenda jaoks puhta enesetunde teel olen. Kahtlemata on kõige olulisem
mõtete ja tunnete puhtus ja alles seejärel füüsiline, kuid mõtte
tasandil on raskem üldist nõu anda, sest igaühel on oma ajalugu ja
omad kitsaskohad, kuhu ta kinni jääb. Seega kirjutan füüsilisest
poolest. Ütlen kohe ära, et ma ei ole ökoeluviisis väga järjekindel ja
paaniline, võtan asja üsna vabalt ja rahulikult. Ma ei nuhtle end
koogitüki, küünte lakkimise ja kohvitassi pärast. Kuid ehk on siiski
minu kirjutisest mõnel inimesel kasu.
 
Kuna ma olen linnainimene, siis mul ei ole sellist aeda, kus ma
igapäevaselt saaksin istuda ja olla, küll aga on minu sugulastel.
Seega, püüan maalt hankida nii palju toiduaineid, kui see on võimalik.
Kevadel korjan maalt aia tagant naati, nurmenukulehti, karulauku,
suvel ja sügisel kasvavad aias viljad, mida nii endale kui ka lastele
linna toon. Lisaks veel metsaannid. Püüan järgida reeglit, et toit
oleks kodukohast ning ma ei osta palju eksootilisi toiduaineid maailma
eri paigust. Kui, siis vaid vahetevahel degusteerimiseks. Kui ma ostan
talvel poest puuvilju, siis pesen neid äädikalahusega, siis saab neilt
vahakihi ja selles olevad säilitusained kätte. Kuna mul laktoosi ja
gluteeni seedimisega probleeme ei ole, siis vahetevahel satub ka minu
lauale piima- ja jahutooteid, kuid jälgin, et neid ei oleks minu
menüüs palju.
 
Päris mitu aastat tagasi tutvusin ph tasakaalu teemaga ja hakkasin
vaatama, kui palju on minu toidulaual happelist ja kui palju aluselist
kraami. Tõden praegugi, et happelist jääki andvaid toite on rohkem.
Kuna ma ei ole nii usin, et suudaksin süüa vajalikus koguses
kuusekasvusid, oblikaid ja kapsast, et minu söök oleks loomulikus ph
tasakaalus, siis ma olen valinud kergema vastupanu tee. Hetkel joon ma
korallivett, mis on kergelt aluseline ja korvab mõneti minu kohviga ja
kookidega patustamised. Samuti võib juua supergreen´i rohelist vett
või meie poelettidel saada olevat Devini vett, mis on tugevalt
aluselised. Pean ütlema, et ph tasakaalu silmaspidamine oma menüüs
annab oluliselt kergema enesetunde ja lisab elujõudu.
 
Dušigeele ja kunstlikke vannivahtusid olen ma üleüldse väga vähe
tarvitanud. Ka varasematel aastatel, kui ma niiöelda ökoeluviisist
veel midagi ei teadnud, ei tundnud ma vajadust ennast iga päev "vahule
ajada". Kuna ma ei pane asfalti ega kaeva kraavi, siis ma pesen end
pesuainega maksimaalselt korra nädalas. No kui on väga vaja, siis ka
tihedamini, aga üldiselt ei ole vaja. Mu kodus on tükike tõrvaseepi ja
see ajab asja ilusti ära, lisaks on kotis veel soolaseepi, mis teeb
näonaha pehmeks ja siledaks.
 
Hambaid pesen jätkuvalt hambapastaga, kuigi on olemas ka "ökomaid"
lahendusi. Siiski pean silmas, et pasta ei sisaldaks organismile
kahjulikku fluori.
 
Juuste pesul olen vaikselt üle läinud munaga pesemisele. Ma tean, et
saab ka õllega ja leivaseguga pesta, aga neid pole veel proovinud. Ja
nagu ihupesulgi, olen ma suhteliselt laisk ja ei viitsi palju ja tihti
pesta. Ja mida harvemini pesen, seda aeglasemalt mustaks lähevad. Kuna
mul on pikad juuksed, siis jätan nad valdavalt rahule, ei töötle neid,
ei föönita, ei geelita ja pesen keskmiselt korra nädalas. Uskuge mind,
ei ole koledad ja ei lähe rasvaseks.
 
Poekreemide ja õlidega pole ma ka enam mitu aastat tegemist teinud.
Kuivõrd need tooted sisaldavad naftatootmise jääke ja muid "toredusi",
siis ma ei leia, et ma peaksin end nendega õlitama. Pealegi suurem osa
ainetest, mida me kanname kehale, imenduvad organismi. Seega järgin
printsiipi, et see, mida ma peale määrin, kõlbaks ka süüa. Minu jaoks
on praegusel hetkel parim kookosõli, aga olen kasutanud ka oliiviõli,
hea enesetunde tekitamiseks mõnusalt šokolaadist kakaovõid ja suvel ka
head päevitust tagavat porgandiõli, seesamiseemneõli või eksootilist
monoi õli.
 
Deodorant oli kuni kevadeni see, mida ma igapäevaselt kasutasin. Kui
ma lugesin paari artiklit teemal, kuidas higipooride sulgemine saastab
lümfi, siis ma otstustasin, et lõpetan enese "kinni toppimise" sel
moel. Esialgu proovisin tarvitada maarjajääd, mida olin teinud ka paar
aastat tagasi, kuid tol korral nurka visanud, sest see ei võtnud
higilõhna ära. Ka nüüd tõdesin sedasama, et maarjajääst pole suuremat
kasu. Proovisin ilma. Alguses tähendas see seda, et käisin oma
kaenlaaluseid kraani all neli-viis korda päevas pesemas. Nii kestis
see umbes kolm nädalat. Aga siis hakkas higilõhn vaikselt, kuid
kindlalt kaduma ning tänasel päeval käin vaid korra päevas täiendavalt
kraani all. No kui just ei ole väga kuum päev. Sellest ma järeldan, et
ma higistasin suurema osa jääkainetest paari-kolme nädalaga välja,
millest mu organism tahtis vabaneda.
 
Riideid püüan pesta ökopesupulbritega. Olen pesnud ka pesupähklitega,
aga need ei teinud pesu piisavalt puhtaks. See on minu kogemus, ma ei
üldista. Kui ilm lubab, siis tõstan pesu välja õhu kätte ja kui vaja,
siis loputan riideid täiendavalt, sest meie vett säästvad pesumasinad
jätavad pesuaine suures osas pesu sisse.
 
Majapidamises kasutan ma "poekeemiat" vaid neil juhtudel, kui on vaja
tugevat vahelesekkumist. Näiteks torude ummistuse korral. Väga edukalt
toimivad pesuabilistena söögisooda ja sidrunhape. Nii nagu keha peale
määrimisega, nii on ka toidunõudega. Ole valmis seda sisse sööma, mida
sa sinna peale määrid. Kui sulle Fairy ei maitse, siis ära pese
sellega taldrikuid. Sa ei suuda sajaprotsendiliselt seda oma nõudelt
maha pesta.
 
Puhtuse all pean ma kindlasti silmas ka loodusega üks olemist. Püüan
olla looduses nii tihti, kui võimalik. Toon allikalt vett, käin seal
paljajalu sees, jalutan suvel maal paljajalu, kui vähegi kannatab,
käin meres ujumas, võtan päikese ja õhu vanne, liigun ringi ja lasen
endal lihtsalt olla loodusega koos ja kooskõlas. Pean ka silmas seda,
et minu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike ja toetan igati
taaskasutuse printsiipi.
 
See on see koht, kus ma praegu oma loodusesõbraliku eluviisiga olen.
Tore, kui ka teil on midagi sellest jutust kõrva taha panna.
 
Ilusat septembrit,
Kersti