Tervitused tuisusest talvest.
Täna
kirjutan teile sellest, kuidas ma kogen seda pakaselist hooaega ja mida
ma teen, et ennast võimalikult hästi tunda. Kirjutan selle lahti
näpunäidetena punkt punkti haaval. See on minu tõde, mis ei pruugi
igaühele sobida, aga ehk annab mõni punkt mõnele lugejale mõtteainet ja
inspiratsiooni.
1. Talvel, nagu ka teistel aastaaegadel, on
kõige olulisem suhtumine ja suhestumine maailma, leppimine ja lubamine,
vaba kulgemine. See on pikk teema ja paljuski individuaalne. Enamik
minu varasematest postitustest sellest "õige suhtumise" teemast just
kõnelebki, seepärast jätan sel korral selle vahele. Aga sellegipoolest rõhutan, et see on tähtsuselt esimene asi.
2.
Järgmiseks oluliseks punktiks pean õiget liikumist. Talv on aastaaeg,
mis surub meid külma tõttu siseruumidesse. Aga sellesse mugavuse lõksu
ei tohi end kuigi kauaks jätta, sest inimene on loodud ennast liigutama
ja loodud olema värskes õhus. Iga ilmaga saab õue minna, ka kolmekümne
kraadise pakasega. Siis võib seal olla kümmekond minutit. Aga tavailmaga
võiks selle eest hoolitseda, et saad vähemasti ühe tunni ööpäevast
väljas olla ja liikuda, mis iganes liikumise vorm see siis ka pole,
alates lume lükkamisest, lõpetated mäesuusatamisega. Igaüks oma
võimaluste piires. Osa liikumist võib vabalt tuua ka siseruumidesse,
sest tõepoolest, inimese keha on loodud liikuma ja vajab seda terveks ja
tõhusaks toimimiseks. Võimlemine ehk siis kehameridiaanide venitus
mistahes süsteemi õpetuse järgi on väga tõhus, aga halb pole ükski
liikumisala. Peaasi on kuulata oma keha ja teha asju vastavalt
enesetundele. Ja veel, liikumise puhul on väga oluline ka regulaarsus,
iga päev peaks oma kehale kasvõi väikestki füüsilist koormust pakkuma.
Niiöelda tavatrenni võiks teha kaks-kolm korda nädalas, kui on tegemist
noore terve inimesega. Pigem vähem ja tihti kui harva ja palju.
3.
Kui liikumise ja värske õhuga on kõik hästi, siis on tõenäoliselt üsna
hästi ka järgmise punktiga, milleks on hea uni. Kui mul talvel vähegi
võimalik on, siis ma magan nii kaua, kui ma saan. Ma magan süüdimatult
mõnel puhkepäeval ka keset päeva. Talv on meie kliimavöötmes pime ja
külm aeg ning kogu loodus kas magab või tegutseb optimaalselt just nii
palju, kui vaja on. Seega, ära süüdista ennast, kui sa talvel kauem
magad. See on loomulik. Samuti ei maksa südatalve peale sättida, kui
vähegi võimalik, väga intensiivse töö perioode. Suur pingutus ei käi
talviste biorütmidega kokku.
4. Jägmiseks faktoriks on õige
toitumine, aga selle aluseks on eelnevad punktid. Ehk, kui liikumise,
värske õhu ja magamisega on lood head, siis toitumishäirete tõenäosus on
väike. Ja veel üks oluline asi, üle- või alasöömine ei ole kunagi
põhjus iseeneses, vaid millegi tagajärg. Sellega surutakse alla
ebameeldivaid tundeid, mälestusi, hävitatakse ennast alateadlikult vms.
Seega, kui sa ei saa toiduga hästi läbi, siis otsi põhjuseid mujalt. Kui
rääkida aga söömisest endast, siis mina eelistan talvel tummiseid,
vürtsiseid ja sooje toite. Ma olen talviti hiina köögi fänn. Ka sealsed
mitmetuhande aasta pikkused arusaamad toidu ja keha seostest kinnitavad,
et talvel tuleb süüa sooja ja soojendavate omadustega toite -
soojendavad on näiteks ingver, kaneel, must ja punane pipar, nelk, must
tee, karri, safran. Mulle meeldivad talviti paksud supid, muu hulgas ka
siinses köögis hästi tuntud hernesupp ja seljanka. Mulle meeldivad
pudrud, teatud määral söön talviti ka liha ning magustoiduks näksin
pähkleid ja shokolaadi. Minu kehale tundub, et talvel on parem süüa
pigem vähem ja suurema kalorsusega toitu kui suurt hunnikut jahedat
toorsalatit. Seega, salatikuhilad, jahedad joogid ja värsked smuutid
jätan ma pigem teistesse aastaaegadesse. Eks ma natuke ikka joon
värskeid mahlasid ja söön rohelist, aga see ei moodusta talviti põhiosa
minu toidulauast.
5. Kuna õues on jahe ja paljudes
siseruumides ka, siis minu keha vajab aegajalt korralikku üles
soojendamist. Seeläbi saavad lihased tõeliselt lõõgastuda. Mulle meeldib
käia saunas või soojas vannis, kuhu panen meresoola, mis hästi
füüsiliselt ja energeetiliselt puhastab. Aegajalt luban endale ka
massaaži. Aga sauna puhul tuleb meeles pidada tõsiasja, et korralik leilitamine on organismile hea vaid korra nädalas, mitte tihedamini. Poolleigel laval istuda võib kuitahes tihti.
6. Õues ei aja ma külmaga taga omaenda välimuse
ilu, vaid seda, et mul oleks soe olla. Mõnus väike õhupuhver hoiab hästi
sooja, seepärast talveriided ja ka saapad ei peaks olema väga keha
ümber. Kindlasti peaksid soojas olema pea ja labajalad, sealtkaudu on
soojakadu kõige suurem. Ennast õigustavad looduslikud materjalid - vill,
suled, karusnahad. Karusloomade pidamisse suhtun ma nii, et
piirkondades, kus see on vajalik ja inimtegevuseks parim, on see
õigustatud. Kus see teenib eputamise huve, siis kahtlemata mitte. Nii
näiteks ei pea ma kuidagi õigeks krokodillinahast käekottidega poosetamist
Pariisi moelavadel. Aga kui näiteks neenetsi põdrakasvataja õmbleb
endale ülikülma Siberi talve jaoks põhjapõdra nahast riideid, siis seda
pean ma igati õigustatuks. Nii arvan ma ka, et kui Eestis on ligi
kolmekümne kraadine pakane, siis me võime kanda karusnahkseid riideid ja
sulejopesid, sest tehismaterjalid ennast selles pakases ei õigusta.
7.
Nagu muudelgi aastaaegadel, leian ka talvel võimaluse minna metsa,
mere äärde ja püüan kinni ka päikesekiiri, mis lisavad eluenergiat. Ma
olen talvedel püüdnud ka korra soojas päikeselises kohas ära käia ehk
siis lubanud endale soojamaa reisi. Meie pime hooaeg on ikka omajagu
pikk ja kurnav. Aga kindlasti aitavad päikeselist sooja nädalat osaliselt kompenseerida ka
soe saun ja D-vitamiin. Ma ei välista ka solaariumit. Leian, et
paar-kolm korda seal talve jooksul käia mõjub kehale igati hästi.
Süstemaatiline solaariumitamine ei ole kindlasti nahale hea, aga mõned
korrad tehispäikest ergutavad loomulikku D-vitamiini tootmist, teevad
naha soojaks ja tuju rõõmsamaks.
Vaat sellised
talvised mõtted said täna kirja. Soovin teile ilusat pakaselist hooaega.
Nautige talve ilu, võlu, vaikust ja puhtust.
Kersti
