Sel kaunil reedesel pealelõunal, mil lehed kergelt juba kolletavad,
kuid vihmasagara vahele mahub veel rammestavalt sooja päikesepaistet,
kirjutan sulle vaba olemisest.
Vabadus on väga ihaldusväärne seisund, aga kui sulle öeldakse "lase
vabaks", "tunne ennast vabalt", siis sa ei pruugi täpselt aru saada,
mida see "vaba" tähendab, mis tunne see õigupoolest on.
Vaba olemist ei pea õppima, see on loomulik seisund, küll aga tuleks
selles loomulikus seisundis olemiseks eneses kindlaks teha, mis seda
takistab.
Täna ma kirjutan just sellest, mis on minu arvates kõige rohkem vaba
olemisel ees. See on keelamine-käskimine. Keelamise ja käskimise tähe
all kasvatatakse meid üles ja enese alla surumine ja sundimine muutub
siis, kui me teismeikka jõuame, juba nii automaatseks, et me ei pane
seda tähele. Me sunnime end tegema asju, mida me teadlikult ei taha.
Aga me hakkame ka ennast sundima tegema asju, mida me justkui
tahaksime. Näiteks hoidma selga kramplikult sirgu, hingama mingil
teatud moel, naeratama nii, nagu teeb seda meie lemmiknäitleja, astuma
nii, nagu modellid jne. See tundub iseenesest lapsik, aga ometi jääb
see külge ning aastakümnete pärast oleme me iseendaks olemise
täielikult ära kaotanud ning see keelamine-käskimine käib juba
alateadlikult. Ka vaimsed õpetused "käsivad" meid teatud moel käituda
ning järgides neid teeme me seda, teist ja kolmandat, aga mitte seda,
mis otse meie seest tuleb. Me ei oskagi enam vabaks lasta.
Aga kust see keelamine-käskimine siis tuleb. Kindlasti vanematelt ja
õpetajatelt, kes on meid sellesse süsteemi juhatanud, kuid laiemalt
kogu süsteemilt, mis on üles ehitatud "hea ja halva" peale,
hinnangulisuse peale. Seega, ei maksa süüdistada oma vanemaid, kes
sind dresseerisid eeskujulikuks kodanikuks. Nad andsid oma parima,
sest duaalne süsteem nägi seda ette. Ja nii oli dresseeritud ka neid.
Aga nüüd, kui planetaarsed energiad muutuvad ning meil on Maa peal
taas võimalik duaalsusest välja astuda, tuleks lasta enesest see vana
taak vabaks.
Duaalsusel on ka sügavam põhjus, see on hirm. Kuna kolmandas
dimensioonis on vähe vaimuvalgust ning tõelist hingearmastust ning üks
olemise tunnet ja palju eraldatust, siis tekib kartus kaotada see
vähenegi ühtsuse tunne, mis on. Hirm olla täielikult eraldatud,
täielikult üksi, pimeduses. Seda hirmu kultiveerib väliselt süütunne.
Alguses süüdistavad meid vanemad millegi halvasti tegemise pärast,
hiljem hakkame me iseennast süüdistama. On ka hulk valdkondi, mis on
ühiskondlikult eriti tugeva süütunde all, näiteks seksuaalsus,
jõudeelu ehk mitte-midagi-tegemine, normidest eristumine jne.
Seega, kui soovid tõeliselt vabaks lasta, siis oleks hea endale enne
teoreetiliselt selgeks teha, et sa ei ole mitte milleski süüdi, et
rohkem eraldatud nagunii ei saa olla, kui sa praegu oled ja et
ükskõik, mida sa teed, see on õige. See arusaam annab su hingele rahu,
et sa tõepoolest võid olla just nii, nagu sa oled.
Ja sa oled õige just sellisena, nagu sa täna oled. Sa ei pea mitte
midagi selleks tegema, sa ei pea kuhugi minema, sa ei pea võrdlema, sa
ei pea midagi ostma. Sa võid. Sa võid kõike. See on lubamise seisund.
Aga tuletan meelde, et lubamise seisund käib nii sinu enese kui ka
kogu ülejäänud maailma kohta. Tõeline lubamine on see, kui sa lubad
iseendal olla ja lubad olla kõigil, kellega sa kokku puutud. Just nii,
nagu nad on. Ei kritiseeri, ei hinda, isegi mõttes mitte. Aga sul on
lubatud ka ära minna inimese juurest, kellega sulle koos olemine ei
istu. Võimalik, et oled varem end sundinud temaga olema. Seega, luba
endale.
Lõpuks kirjutan siia ühe lihtsa harjutuse, mida võiksid teha, et
kogeda seda, mida sinu jaoks vaba olemine tõeliselt tähendab.
Istu või lama mugavalt ning jälgi iseennast. Jälgi pehmelt. Lõdvesta
kõik oma lihasgrupid alustades jalgadest lõpetades pealaega. Luba oma
kehal hingata just nii, nagu ta tahab hingata ja jälgi oma hingamist.
Nüüd pane tähele, missuguse tundega sa tavaliselt endale asju keelad
ning koge, mis tunne see on. Tunneta, missuguse piirkonna oma kehast
sa selle tundega pingesse tõmbad, kus sa energia vaba voolu takistad.
Seejärel katseta seda tunnet, kuidas on ennast midagi tegema sundida.
Samamoodi, tee kindlaks, mis tunne see kehas on, kui sa endale midagi
peale surud ja jõuga teed. Ning lõpuks võid korraks kogeda, mis tunne
on ennast süüdi tunda või teisi süüdistada, kritiseerida, võrrelda,
hinnata. Kui sa oled need tunded endale meelde tuletanud, siis
lõdvestu taas täielikult, luba endal hingata ja rahuneda. Lõdvesta
teadlikult need lihasgrupid, mis keelamise-käskimise-süü ajal pingesse
läksid ja jälgi, et nüüd saaks energia sealt vabalt läbi voolata. Kui
oled täielikult lõdvestunud, siis jälgi ennast pool tundi. Jälgi, et
sa oleksid täielikus vabaduse seisundis, lubad endal olla. Jälgi
tähelepanelikult. Niipea, kui sa tunned, et sa jälle üritad endaga
midagi teha või mõttes kellegi või millegi teisega, siis lase see kohe
lahti, jälgi vaba hingamist ja lõdvestu. Kui sa oled selle harjutuse
ära teinud, siis jätka oma tavapärast elu, kuid ole jätkuvalt selles
lubamise seisundis. Ja niipea, kui sa tabad ennast taas sellest
tõmbamise-lükkamise-surumise-
kuid vihmasagara vahele mahub veel rammestavalt sooja päikesepaistet,
kirjutan sulle vaba olemisest.
Vabadus on väga ihaldusväärne seisund, aga kui sulle öeldakse "lase
vabaks", "tunne ennast vabalt", siis sa ei pruugi täpselt aru saada,
mida see "vaba" tähendab, mis tunne see õigupoolest on.
Vaba olemist ei pea õppima, see on loomulik seisund, küll aga tuleks
selles loomulikus seisundis olemiseks eneses kindlaks teha, mis seda
takistab.
Täna ma kirjutan just sellest, mis on minu arvates kõige rohkem vaba
olemisel ees. See on keelamine-käskimine. Keelamise ja käskimise tähe
all kasvatatakse meid üles ja enese alla surumine ja sundimine muutub
siis, kui me teismeikka jõuame, juba nii automaatseks, et me ei pane
seda tähele. Me sunnime end tegema asju, mida me teadlikult ei taha.
Aga me hakkame ka ennast sundima tegema asju, mida me justkui
tahaksime. Näiteks hoidma selga kramplikult sirgu, hingama mingil
teatud moel, naeratama nii, nagu teeb seda meie lemmiknäitleja, astuma
nii, nagu modellid jne. See tundub iseenesest lapsik, aga ometi jääb
see külge ning aastakümnete pärast oleme me iseendaks olemise
täielikult ära kaotanud ning see keelamine-käskimine käib juba
alateadlikult. Ka vaimsed õpetused "käsivad" meid teatud moel käituda
ning järgides neid teeme me seda, teist ja kolmandat, aga mitte seda,
mis otse meie seest tuleb. Me ei oskagi enam vabaks lasta.
Aga kust see keelamine-käskimine siis tuleb. Kindlasti vanematelt ja
õpetajatelt, kes on meid sellesse süsteemi juhatanud, kuid laiemalt
kogu süsteemilt, mis on üles ehitatud "hea ja halva" peale,
hinnangulisuse peale. Seega, ei maksa süüdistada oma vanemaid, kes
sind dresseerisid eeskujulikuks kodanikuks. Nad andsid oma parima,
sest duaalne süsteem nägi seda ette. Ja nii oli dresseeritud ka neid.
Aga nüüd, kui planetaarsed energiad muutuvad ning meil on Maa peal
taas võimalik duaalsusest välja astuda, tuleks lasta enesest see vana
taak vabaks.
Duaalsusel on ka sügavam põhjus, see on hirm. Kuna kolmandas
dimensioonis on vähe vaimuvalgust ning tõelist hingearmastust ning üks
olemise tunnet ja palju eraldatust, siis tekib kartus kaotada see
vähenegi ühtsuse tunne, mis on. Hirm olla täielikult eraldatud,
täielikult üksi, pimeduses. Seda hirmu kultiveerib väliselt süütunne.
Alguses süüdistavad meid vanemad millegi halvasti tegemise pärast,
hiljem hakkame me iseennast süüdistama. On ka hulk valdkondi, mis on
ühiskondlikult eriti tugeva süütunde all, näiteks seksuaalsus,
jõudeelu ehk mitte-midagi-tegemine, normidest eristumine jne.
Seega, kui soovid tõeliselt vabaks lasta, siis oleks hea endale enne
teoreetiliselt selgeks teha, et sa ei ole mitte milleski süüdi, et
rohkem eraldatud nagunii ei saa olla, kui sa praegu oled ja et
ükskõik, mida sa teed, see on õige. See arusaam annab su hingele rahu,
et sa tõepoolest võid olla just nii, nagu sa oled.
Ja sa oled õige just sellisena, nagu sa täna oled. Sa ei pea mitte
midagi selleks tegema, sa ei pea kuhugi minema, sa ei pea võrdlema, sa
ei pea midagi ostma. Sa võid. Sa võid kõike. See on lubamise seisund.
Aga tuletan meelde, et lubamise seisund käib nii sinu enese kui ka
kogu ülejäänud maailma kohta. Tõeline lubamine on see, kui sa lubad
iseendal olla ja lubad olla kõigil, kellega sa kokku puutud. Just nii,
nagu nad on. Ei kritiseeri, ei hinda, isegi mõttes mitte. Aga sul on
lubatud ka ära minna inimese juurest, kellega sulle koos olemine ei
istu. Võimalik, et oled varem end sundinud temaga olema. Seega, luba
endale.
Lõpuks kirjutan siia ühe lihtsa harjutuse, mida võiksid teha, et
kogeda seda, mida sinu jaoks vaba olemine tõeliselt tähendab.
Istu või lama mugavalt ning jälgi iseennast. Jälgi pehmelt. Lõdvesta
kõik oma lihasgrupid alustades jalgadest lõpetades pealaega. Luba oma
kehal hingata just nii, nagu ta tahab hingata ja jälgi oma hingamist.
Nüüd pane tähele, missuguse tundega sa tavaliselt endale asju keelad
ning koge, mis tunne see on. Tunneta, missuguse piirkonna oma kehast
sa selle tundega pingesse tõmbad, kus sa energia vaba voolu takistad.
Seejärel katseta seda tunnet, kuidas on ennast midagi tegema sundida.
Samamoodi, tee kindlaks, mis tunne see kehas on, kui sa endale midagi
peale surud ja jõuga teed. Ning lõpuks võid korraks kogeda, mis tunne
on ennast süüdi tunda või teisi süüdistada, kritiseerida, võrrelda,
hinnata. Kui sa oled need tunded endale meelde tuletanud, siis
lõdvestu taas täielikult, luba endal hingata ja rahuneda. Lõdvesta
teadlikult need lihasgrupid, mis keelamise-käskimise-süü ajal pingesse
läksid ja jälgi, et nüüd saaks energia sealt vabalt läbi voolata. Kui
oled täielikult lõdvestunud, siis jälgi ennast pool tundi. Jälgi, et
sa oleksid täielikus vabaduse seisundis, lubad endal olla. Jälgi
tähelepanelikult. Niipea, kui sa tunned, et sa jälle üritad endaga
midagi teha või mõttes kellegi või millegi teisega, siis lase see kohe
lahti, jälgi vaba hingamist ja lõdvestu. Kui sa oled selle harjutuse
ära teinud, siis jätka oma tavapärast elu, kuid ole jätkuvalt selles
lubamise seisundis. Ja niipea, kui sa tabad ennast taas sellest
tõmbamise-lükkamise-surumise-
anna endale andeks, hinga ja lase lõdvaks.
Kui sul see tunne käes on, siis sa ei pea enam pool tundi pikutama, et
vaba olemist kogeda, sa võid seda teha niiöelda käigu pealt. Oluline
on vaid see, et sa jälgiksid ennast pikema ajaperioodi jooksul.
Näiteks kuu aega. Kindlasti ei suuda sa alguses end pidevalt jälgida,
aga ka mõned korrad päevas on hästi. Aegajalt tee taas seda teadliku
lubamise harjutust, mil sa ainult sellele keskendud. Siis õpid veel
rohkem lõdvaks laskma ning tõeline vabaduse seisund tuleb su meelele ja su
kehale jälle meelde.
Head lõdvestumist ja lõõgastumist algaval nädalavahetusel,
Kersti
No comments:
Post a Comment