Tänaseks teemaks valisin puhtuse. Ma kirjutan sellest, kui kaugel ma
iseenda jaoks puhta enesetunde teel olen. Kahtlemata on kõige olulisem
mõtete ja tunnete puhtus ja alles seejärel füüsiline, kuid mõtte
tasandil on raskem üldist nõu anda, sest igaühel on oma ajalugu ja
omad kitsaskohad, kuhu ta kinni jääb. Seega kirjutan füüsilisest
poolest. Ütlen kohe ära, et ma ei ole ökoeluviisis väga järjekindel ja
paaniline, võtan asja üsna vabalt ja rahulikult. Ma ei nuhtle end
koogitüki, küünte lakkimise ja kohvitassi pärast. Kuid ehk on siiski
minu kirjutisest mõnel inimesel kasu.
Kuna ma olen linnainimene, siis mul ei ole sellist aeda, kus ma
igapäevaselt saaksin istuda ja olla, küll aga on minu sugulastel.
Seega, püüan maalt hankida nii palju toiduaineid, kui see on võimalik.
Kevadel korjan maalt aia tagant naati, nurmenukulehti, karulauku,
suvel ja sügisel kasvavad aias viljad, mida nii endale kui ka lastele
linna toon. Lisaks veel metsaannid. Püüan järgida reeglit, et toit
oleks kodukohast ning ma ei osta palju eksootilisi toiduaineid maailma
eri paigust. Kui, siis vaid vahetevahel degusteerimiseks. Kui ma ostan
talvel poest puuvilju, siis pesen neid äädikalahusega, siis saab neilt
vahakihi ja selles olevad säilitusained kätte. Kuna mul laktoosi ja
gluteeni seedimisega probleeme ei ole, siis vahetevahel satub ka minu
lauale piima- ja jahutooteid, kuid jälgin, et neid ei oleks minu
menüüs palju.
Päris mitu aastat tagasi tutvusin ph tasakaalu teemaga ja hakkasin
vaatama, kui palju on minu toidulaual happelist ja kui palju aluselist
kraami. Tõden praegugi, et happelist jääki andvaid toite on rohkem.
Kuna ma ei ole nii usin, et suudaksin süüa vajalikus koguses
kuusekasvusid, oblikaid ja kapsast, et minu söök oleks loomulikus ph
tasakaalus, siis ma olen valinud kergema vastupanu tee. Hetkel joon ma
korallivett, mis on kergelt aluseline ja korvab mõneti minu kohviga ja
kookidega patustamised. Samuti võib juua supergreen´i rohelist vett
või meie poelettidel saada olevat Devini vett, mis on tugevalt
aluselised. Pean ütlema, et ph tasakaalu silmaspidamine oma menüüs
annab oluliselt kergema enesetunde ja lisab elujõudu.
Dušigeele ja kunstlikke vannivahtusid olen ma üleüldse väga vähe
tarvitanud. Ka varasematel aastatel, kui ma niiöelda ökoeluviisist
veel midagi ei teadnud, ei tundnud ma vajadust ennast iga päev "vahule
ajada". Kuna ma ei pane asfalti ega kaeva kraavi, siis ma pesen end
pesuainega maksimaalselt korra nädalas. No kui on väga vaja, siis ka
tihedamini, aga üldiselt ei ole vaja. Mu kodus on tükike tõrvaseepi ja
see ajab asja ilusti ära, lisaks on kotis veel soolaseepi, mis teeb
näonaha pehmeks ja siledaks.
Hambaid pesen jätkuvalt hambapastaga, kuigi on olemas ka "ökomaid"
lahendusi. Siiski pean silmas, et pasta ei sisaldaks organismile
kahjulikku fluori.
Juuste pesul olen vaikselt üle läinud munaga pesemisele. Ma tean, et
saab ka õllega ja leivaseguga pesta, aga neid pole veel proovinud. Ja
nagu ihupesulgi, olen ma suhteliselt laisk ja ei viitsi palju ja tihti
pesta. Ja mida harvemini pesen, seda aeglasemalt mustaks lähevad. Kuna
mul on pikad juuksed, siis jätan nad valdavalt rahule, ei töötle neid,
ei föönita, ei geelita ja pesen keskmiselt korra nädalas. Uskuge mind,
ei ole koledad ja ei lähe rasvaseks.
Poekreemide ja õlidega pole ma ka enam mitu aastat tegemist teinud.
Kuivõrd need tooted sisaldavad naftatootmise jääke ja muid "toredusi",
siis ma ei leia, et ma peaksin end nendega õlitama. Pealegi suurem osa
ainetest, mida me kanname kehale, imenduvad organismi. Seega järgin
printsiipi, et see, mida ma peale määrin, kõlbaks ka süüa. Minu jaoks
on praegusel hetkel parim kookosõli, aga olen kasutanud ka oliiviõli,
hea enesetunde tekitamiseks mõnusalt šokolaadist kakaovõid ja suvel ka
head päevitust tagavat porgandiõli, seesamiseemneõli või eksootilist
monoi õli.
Deodorant oli kuni kevadeni see, mida ma igapäevaselt kasutasin. Kui
ma lugesin paari artiklit teemal, kuidas higipooride sulgemine saastab
lümfi, siis ma otstustasin, et lõpetan enese "kinni toppimise" sel
moel. Esialgu proovisin tarvitada maarjajääd, mida olin teinud ka paar
aastat tagasi, kuid tol korral nurka visanud, sest see ei võtnud
higilõhna ära. Ka nüüd tõdesin sedasama, et maarjajääst pole suuremat
kasu. Proovisin ilma. Alguses tähendas see seda, et käisin oma
kaenlaaluseid kraani all neli-viis korda päevas pesemas. Nii kestis
see umbes kolm nädalat. Aga siis hakkas higilõhn vaikselt, kuid
kindlalt kaduma ning tänasel päeval käin vaid korra päevas täiendavalt
kraani all. No kui just ei ole väga kuum päev. Sellest ma järeldan, et
ma higistasin suurema osa jääkainetest paari-kolme nädalaga välja,
millest mu organism tahtis vabaneda.
Riideid püüan pesta ökopesupulbritega. Olen pesnud ka pesupähklitega,
aga need ei teinud pesu piisavalt puhtaks. See on minu kogemus, ma ei
üldista. Kui ilm lubab, siis tõstan pesu välja õhu kätte ja kui vaja,
siis loputan riideid täiendavalt, sest meie vett säästvad pesumasinad
jätavad pesuaine suures osas pesu sisse.
Majapidamises kasutan ma "poekeemiat" vaid neil juhtudel, kui on vaja
tugevat vahelesekkumist. Näiteks torude ummistuse korral. Väga edukalt
toimivad pesuabilistena söögisooda ja sidrunhape. Nii nagu keha peale
määrimisega, nii on ka toidunõudega. Ole valmis seda sisse sööma, mida
sa sinna peale määrid. Kui sulle Fairy ei maitse, siis ära pese
sellega taldrikuid. Sa ei suuda sajaprotsendiliselt seda oma nõudelt
maha pesta.
Puhtuse all pean ma kindlasti silmas ka loodusega üks olemist. Püüan
olla looduses nii tihti, kui võimalik. Toon allikalt vett, käin seal
paljajalu sees, jalutan suvel maal paljajalu, kui vähegi kannatab,
käin meres ujumas, võtan päikese ja õhu vanne, liigun ringi ja lasen
endal lihtsalt olla loodusega koos ja kooskõlas. Pean ka silmas seda,
et minu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike ja toetan igati
taaskasutuse printsiipi.
See on see koht, kus ma praegu oma loodusesõbraliku eluviisiga olen.
Tore, kui ka teil on midagi sellest jutust kõrva taha panna.
Ilusat septembrit,
Kersti
iseenda jaoks puhta enesetunde teel olen. Kahtlemata on kõige olulisem
mõtete ja tunnete puhtus ja alles seejärel füüsiline, kuid mõtte
tasandil on raskem üldist nõu anda, sest igaühel on oma ajalugu ja
omad kitsaskohad, kuhu ta kinni jääb. Seega kirjutan füüsilisest
poolest. Ütlen kohe ära, et ma ei ole ökoeluviisis väga järjekindel ja
paaniline, võtan asja üsna vabalt ja rahulikult. Ma ei nuhtle end
koogitüki, küünte lakkimise ja kohvitassi pärast. Kuid ehk on siiski
minu kirjutisest mõnel inimesel kasu.
Kuna ma olen linnainimene, siis mul ei ole sellist aeda, kus ma
igapäevaselt saaksin istuda ja olla, küll aga on minu sugulastel.
Seega, püüan maalt hankida nii palju toiduaineid, kui see on võimalik.
Kevadel korjan maalt aia tagant naati, nurmenukulehti, karulauku,
suvel ja sügisel kasvavad aias viljad, mida nii endale kui ka lastele
linna toon. Lisaks veel metsaannid. Püüan järgida reeglit, et toit
oleks kodukohast ning ma ei osta palju eksootilisi toiduaineid maailma
eri paigust. Kui, siis vaid vahetevahel degusteerimiseks. Kui ma ostan
talvel poest puuvilju, siis pesen neid äädikalahusega, siis saab neilt
vahakihi ja selles olevad säilitusained kätte. Kuna mul laktoosi ja
gluteeni seedimisega probleeme ei ole, siis vahetevahel satub ka minu
lauale piima- ja jahutooteid, kuid jälgin, et neid ei oleks minu
menüüs palju.
Päris mitu aastat tagasi tutvusin ph tasakaalu teemaga ja hakkasin
vaatama, kui palju on minu toidulaual happelist ja kui palju aluselist
kraami. Tõden praegugi, et happelist jääki andvaid toite on rohkem.
Kuna ma ei ole nii usin, et suudaksin süüa vajalikus koguses
kuusekasvusid, oblikaid ja kapsast, et minu söök oleks loomulikus ph
tasakaalus, siis ma olen valinud kergema vastupanu tee. Hetkel joon ma
korallivett, mis on kergelt aluseline ja korvab mõneti minu kohviga ja
kookidega patustamised. Samuti võib juua supergreen´i rohelist vett
või meie poelettidel saada olevat Devini vett, mis on tugevalt
aluselised. Pean ütlema, et ph tasakaalu silmaspidamine oma menüüs
annab oluliselt kergema enesetunde ja lisab elujõudu.
Dušigeele ja kunstlikke vannivahtusid olen ma üleüldse väga vähe
tarvitanud. Ka varasematel aastatel, kui ma niiöelda ökoeluviisist
veel midagi ei teadnud, ei tundnud ma vajadust ennast iga päev "vahule
ajada". Kuna ma ei pane asfalti ega kaeva kraavi, siis ma pesen end
pesuainega maksimaalselt korra nädalas. No kui on väga vaja, siis ka
tihedamini, aga üldiselt ei ole vaja. Mu kodus on tükike tõrvaseepi ja
see ajab asja ilusti ära, lisaks on kotis veel soolaseepi, mis teeb
näonaha pehmeks ja siledaks.
Hambaid pesen jätkuvalt hambapastaga, kuigi on olemas ka "ökomaid"
lahendusi. Siiski pean silmas, et pasta ei sisaldaks organismile
kahjulikku fluori.
Juuste pesul olen vaikselt üle läinud munaga pesemisele. Ma tean, et
saab ka õllega ja leivaseguga pesta, aga neid pole veel proovinud. Ja
nagu ihupesulgi, olen ma suhteliselt laisk ja ei viitsi palju ja tihti
pesta. Ja mida harvemini pesen, seda aeglasemalt mustaks lähevad. Kuna
mul on pikad juuksed, siis jätan nad valdavalt rahule, ei töötle neid,
ei föönita, ei geelita ja pesen keskmiselt korra nädalas. Uskuge mind,
ei ole koledad ja ei lähe rasvaseks.
Poekreemide ja õlidega pole ma ka enam mitu aastat tegemist teinud.
Kuivõrd need tooted sisaldavad naftatootmise jääke ja muid "toredusi",
siis ma ei leia, et ma peaksin end nendega õlitama. Pealegi suurem osa
ainetest, mida me kanname kehale, imenduvad organismi. Seega järgin
printsiipi, et see, mida ma peale määrin, kõlbaks ka süüa. Minu jaoks
on praegusel hetkel parim kookosõli, aga olen kasutanud ka oliiviõli,
hea enesetunde tekitamiseks mõnusalt šokolaadist kakaovõid ja suvel ka
head päevitust tagavat porgandiõli, seesamiseemneõli või eksootilist
monoi õli.
Deodorant oli kuni kevadeni see, mida ma igapäevaselt kasutasin. Kui
ma lugesin paari artiklit teemal, kuidas higipooride sulgemine saastab
lümfi, siis ma otstustasin, et lõpetan enese "kinni toppimise" sel
moel. Esialgu proovisin tarvitada maarjajääd, mida olin teinud ka paar
aastat tagasi, kuid tol korral nurka visanud, sest see ei võtnud
higilõhna ära. Ka nüüd tõdesin sedasama, et maarjajääst pole suuremat
kasu. Proovisin ilma. Alguses tähendas see seda, et käisin oma
kaenlaaluseid kraani all neli-viis korda päevas pesemas. Nii kestis
see umbes kolm nädalat. Aga siis hakkas higilõhn vaikselt, kuid
kindlalt kaduma ning tänasel päeval käin vaid korra päevas täiendavalt
kraani all. No kui just ei ole väga kuum päev. Sellest ma järeldan, et
ma higistasin suurema osa jääkainetest paari-kolme nädalaga välja,
millest mu organism tahtis vabaneda.
Riideid püüan pesta ökopesupulbritega. Olen pesnud ka pesupähklitega,
aga need ei teinud pesu piisavalt puhtaks. See on minu kogemus, ma ei
üldista. Kui ilm lubab, siis tõstan pesu välja õhu kätte ja kui vaja,
siis loputan riideid täiendavalt, sest meie vett säästvad pesumasinad
jätavad pesuaine suures osas pesu sisse.
Majapidamises kasutan ma "poekeemiat" vaid neil juhtudel, kui on vaja
tugevat vahelesekkumist. Näiteks torude ummistuse korral. Väga edukalt
toimivad pesuabilistena söögisooda ja sidrunhape. Nii nagu keha peale
määrimisega, nii on ka toidunõudega. Ole valmis seda sisse sööma, mida
sa sinna peale määrid. Kui sulle Fairy ei maitse, siis ära pese
sellega taldrikuid. Sa ei suuda sajaprotsendiliselt seda oma nõudelt
maha pesta.
Puhtuse all pean ma kindlasti silmas ka loodusega üks olemist. Püüan
olla looduses nii tihti, kui võimalik. Toon allikalt vett, käin seal
paljajalu sees, jalutan suvel maal paljajalu, kui vähegi kannatab,
käin meres ujumas, võtan päikese ja õhu vanne, liigun ringi ja lasen
endal lihtsalt olla loodusega koos ja kooskõlas. Pean ka silmas seda,
et minu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike ja toetan igati
taaskasutuse printsiipi.
See on see koht, kus ma praegu oma loodusesõbraliku eluviisiga olen.
Tore, kui ka teil on midagi sellest jutust kõrva taha panna.
Ilusat septembrit,
Kersti
väga palju huvitavat leidsin siit blogist , aitäh heade mõtete ja uute ideede eest
ReplyDeleteTänan, kallis Nataly. Hea vastukaja innustab taas kirjutama.
Delete